Mõnda aega tagasi kirjutasin põnevast pähklist, mis ette sattus.
Vea esinemine pole otsestes kuludes suur, kuid mõjub kliendile ärritavalt ning on pealtnäha “kuidas saab sellega eksida!” tüüpi rumal viga.
Vea esinemise sagedus on naeruväärselt madal. Selget mustrit mitte kuskilt välja ei tule – joonista seda Pareto diagrammi mismoodi tahad. Ma nagu teist varianti ei näinud, kui töötada välja võimalikult palju hüpoteese ning võtta neid vaikimisi tõestatuna. Tõestatuna sellepärast, et andmete kogumine võtaks jaburalt palju aega (1 inimene eksib kord 6 kuu jooksul). Seejärel töötada igale hüpoteesile vastumeede ning loota, et saime juhuslikult ka juurpõhjusele pihta.
Mida plaanisin teha?
Tegevusplaan oli selline:
- Minna ja vaadelda protsessi
- Võtta meeskond kokku ja teha ajurünnak. Eesmärgiks identifiseerida kõikvõimalikud põhjused probleemi esinemiseks.
- Vastumeetmete väljatöötamine.
Mis juhtus?
Sai kokku meeskond, kes varem kaizen-lähenemisega kokku polnud puutunud. Meeskond kuulis esimest korda sellistest asjadest nagu juurpõhjus ning selle lahendamise metoodikad. 5x miks küsimine oli uus asi, Ishikawa diagramm samamoodi. Ajurünnakutega polnud ka keegi kokku puutunud.
Mulle meeldib selliste meeskondadega töötada – saad ise alati hea positiivse tagasiside ning üldjuhul õnnestub ka inimeste maailmavaadet vähehaaval muutma hakata. Õpetada neid nägema veidraid asju, millele varem ei osatud tähelepanugi pöörata.
Mis välja tuli?
Igatahes meeskond tegi peale esimest kohmetust ja hämmingust suurepärast tööd. Peale probleemide grupeerimist ning ilmselgelt mittesobivate asjade kõrvaleheitmist jäi lauale 12 võimalikku põhjust. Nende 12 põhjuse baasil panime kokku 5 punktist koosneva tegevuskava.
Neist 2 peamist olid töökoha standardiseerimine ning kiire, umbes 30-60 minutiline täiendõpe töö tegijatele. Tõenäoliselt peaks vist mingi protsessiauditi süsteemi ka sisse viima jälgimaks, kas ja kuidas vajalikud muudatused ellu viiakse ning kuidas neist aja jooksul kinni peetakse. 2 kiiret lahendust sai ellu viia kohe – tegemist oli kiiret korrigeerimist võimaldavate asjadega. 1 tegevus on fundamentaalsemat laadi ning nõuab juba lean printsiipide rakendamist ning tuleb rakendada kogu protsessi osas.
Selline jaotus tundub suhteliselt mõistlik ja isegi ootuspärane – paar asja saad kohe paremaks teha, mõni asi saab nädalate ja kuudega tehtud ning mõni asi võib väldata 3-4 kuud. Nuta või naera – alati väga kiireid lahendusi ei ole.
Aga lõpptulemus?
Viimase 2 kuu jooksul meil seda probleemi esinenud ei ole. Rõõmustamiseks ma siiski põhjust ei näe – probleem pole kadunud vaid seda pole lihtsalt esinenud. Rohkem nagu õnne värk. Lõpptulemusest kirjutan, kui näen kindlaid tõendusi, et tehtud tegevused ka endaga soovitud muudatusi on kaasa toonud. Kui on ideid ja mõtteid, kuidas sellise harva esineva probleemiga teistmoodi toime tulla, siis jäta kommentaar.