Kas standardiseerimine tähendab töötajate loomingulisuse lämmatamist ja töörõõmu pekki keeramist? Ahistamist ja ühesugusteks “klotsideks” tegemist?
Veigo Kell oma uues artiklis näikse sedapsi arvavat. Veider on seejuures see, et kritiseerib kvaliteedijuhtimist kasutades selle üht oluliseimat mõtlejat – William Edwards Deming’it.
Tõe huvides olgu öeldud, et ma ei arva et oleksime Veigoga kardinaalselt erinevatel arusaamadel. On väga võimalik, et räägime sarnastest asjadest vähekese erineva terminoloogiaga. Igatahes tundub mulle, et ta kritiseerib kvaliteedijuhtimise halvimat poolt ning pole väga süvenenud asja tegelikku olemusse.
Kvaliteedijuhtimise stereotüüpidest
Alustuseks paar sõna kvaliteedijuhtimise stereotüübist – kohmakast ISO9001 käsiraamatust, millel on päris eluga vähe pistmist.
Tihtipeale ongi Eestis nii, et tehakse omale sertifikaat, et saaks riigihangetest osa võtta. Asja olemusele pihta ei saada, lihtsalt mingi bürokraatia ning keegi läheb “tanki”, et audiitorile selgeks teha, et kõik on hästi. Audiitor ka oma maksvale kliendile väga viletsalt ütlema ei hakka ning nii see eluke veereb.
Ma siinkohas ei hakka väga pikalt rääkima, kuid see nagu on samapalju kvaliteedijuhtimine, kui keha ilma hingeta. Tegelikult tahtsin ma pikemalt hoopis standardiseerimisel peatuda.
Miks standardiseerimine kasulik on?
Enne kui standardiseerimise demotiveerivamõjuni jõuda, peaks vaatama, mis sellest üldse kasu on, et sellega tegeletakse.
- Läbipaistvus, arusaadavus, ennustatavus. Kujutad sa ette inimest, kes ei saa aru, kuidas tema tegevused mõjutavad teisi? Kelle jaoks iga päev on võimalus olla loominguline ning teha asju mis on fun? Kas sina istuksid selliste inimeste poolt tehtud autosse või lennukisse? Sööksid nende tehtud lõunasööki? Maailm on piisavalt keeruline ning puudub selge vajadus igapäevase loomingulisuse järele. Standardid annavad teatud selguse, teatud piirangutega muidugi, mis aitavad sul teiste inimeste käitumist ette aimata või toodete/teenuste omadusi ette ennustada.
- Ei saa kuhugi minna, kui sa ei ta, kus sa oled. Ma kirjutasin kunagi postituse standardiseerimisest ja parendamisest. Ilma selge arusaamiseta, kus sa täna oled ja mida teed, ei saa sa ka kuhugi välja jõuda. Standardiseerimine siinkohas on su tööriistaks hetkeolukorra fikseerimisel. Võib tunduda mõtetu tegevus, kuid on üllatav kui vähe me tegelikult teame, mis meie ümber toimub. Standardiseerimise protsess avab sulle nüansse, mille peale sa kabinetivaikuses filosofeerides ja heietades ei tule mitte kunagi.
- Stressi vähendamine. Just nimelt. Kuigi inimesed soovivad ennast realiseerida, siis nad võiksid ennast realiseerida oluliste ideedega. Jättes korduvad ning rutiinsed tegevused standardiseerimata ja optimeerimata, realiseerivad inimesed oma loomingulisust mõtetute ja triviaalsete probleemide lahendamisele. Sisutühi töö ja mõtetu rapsimine on aga kordades demotiveerivam kui ükski standardiseeritud tegevus.
- Inimeste arendamine. Ma küll veel jõuan sinnamaale, kuid olgu etteruttavalt öeldud – standardiseerimise protsess on ettevõtte õppimise seisukohalt olulisem kui ükskõik kui vinge koolitusprogramm. Seda muidugi juhul, kui seda õigesti teha. Arutle oma meeskonnaga probleemi üle, õpi uusi metoodikaid (neid on mustmiljon), katseta ja vaata mis töötab/mis mitte, alusta otsast kui ummikusse jõuad. Su inimesed õpivad sellest protsessist 1000 korda rohkem, kui udupeenel kursuste paketil, mis toetub sama peenele koolitusvajaduse analüüsile.
Standardiseerimine ja demotiveerimine
Standardiseerimine on tööriist. Tööriistana on ta täpselt sama (de)motiveeriv kui haamer või saag. Ehk siis iseenesest ei tee ta mitte midagi – tema resultaat või tagajärg sõltub kasutajast. Mis on siinkohas oluline? Olulised on standardi väljatöötamise meetod, selle paindlikkus ning rakendatavus.
Standardi väljatöötamisse/arendamisse pead sa oma meeskonna kaasama. Ei ole mõtet nende eest mõelda ja otsustada – omavahel kokku lepitud reeglid, mille täitmise osas on saavutatud konsensus. Pole veel kordagi kedagi selliselt kirja pandud standarditele vastu vaidlevat või nende üle nurisevat. Tee veel rahvale selgeks, mismoodi toimub standardi muutmine, kui see ajale jalgu jääb. Selliselt väljatöötatuna on ta ka kindlasti asjakohane ning reaalselt rakendatav.
Standardi detailsus ja paindlikkus muuseas on selle looja suva. Sellist hirmus detailset, ahistavat ja demotiveerivat standardit, millest tihtipeale õuduslugusid räägitakse, Eesti erasektoris väga tihti ette ei tule. Avalik sektor on natuke teine lugu.
Igatahes on võimalik standardiseerida väga paindlikult ja inimeste individuaalset meisterlikkust ja oskusi arvestavalt. Ei pea kõiki asju reguleerima, piisab kui teed mingi otsuse kriitiliseimates küsimustes. Kvaliteedijuhtimise vaimus peaks see otsus muidugi faktidele tuginema.
Demotiveerimine
Kvaliteedijuhtimist ja standardiseerimist süüdistada töötajate demotiveerimises on sama mõistlik, kui Kalashnikovi automaati inimeste tapmises. Need on ennekõike tööriistad ning nende mõju sõltub ikkagi nende kasutajast.
Samamoodi pole mõistlik panna standardiseerimise ja kvaliteedijuhtimise vahele võrdusmärki. Standardiseerimine on lihtsalt üks tööriistadest, mida teatud puhkudel kasutatakse. Teistel puhkudel kasutatakse jälle loovtöö meetodeid.
Kaarel, mul on hea meel, et olen postituseks ainest andnud;)
Ma pole küll otseselt väitnud, et standardiseerimine oleks eranditult ja üheselt halb (vihkan mobiilide erinevaid laadimisjuhtmeid, nagu kõik meist). Küll aga arvan, et standardprotseduurid on väga paljudel juhtudel erakordselt halb viis tööd hästi korraldada.
Miks? Pannes paika standardprotseduurid, võetakse inimestelt ära kontroll oma tegude üle. Sa pead sõltumata olukorra eripäradest töötama standardi ja protseduuri, mitte parima lõpptulemuse jaoks. Kui inimesel puudub kontroll oma tegevuse üle, siis see ON demoraliseeriv.
Eelnevat ei tasu segamini ajada ühiste põhimõtete paikapanemisega, mis on hoopis teine asi. Jah, seda saab samuti “standardiks” nimetada, kuid oma sisult on see diametraalselt teises suunas. Sellel on motiveeriv jõud, sest siin on inimestel kontroll, see on vabatahtlik ja loob aluse usalduseks. Ehk kõik see, mida standardprotseduur eriti teadmusorganisatsioonis nii tõhusalt hävitab.
Alati võib öelda, et kuskil on kvaliteedijuhtimist “valesti” rakendatud, kuid ma väga sellesse väitesse ei usu. KJ on ju oma olemuselt varieeruvuse vähendamine, mis teadmusorganisatsioonis avaldub pigem tasalülitamise kui õppimisena. Nii kahju kui sellest ka pole.
Veigo(Quote)
Mitu väga head punkti.
– Kui öelda, et ISO9001 = kvaliteedijuhtimine, siis on väärkasutusi ikka sadu. ISO9001 proovib nagu ideed edasi anda, kuid selle rakendamine ja sellest arusaamine on tihtipeale piiratud. Keegi on saanud ülesande asi serdini viia ja tulemus on vastav.
– Standardiseerida kõike pole mõtet ja vajalik. Standardil võib olla mustmiljon erinevat rolli – alates parimate praktikate levitamisest kuni baastõdede fikseerimisest. Mul pole kunagi probleeme olnud ka inimestega, kes teevad natukene standardist erinevalt – see võib olla täiesti aktsepteeritav kui inimesel on sügavam arusaam oma tööst. 10 aastat müüki teinud müügimehele ma standardset lahendust peale ei suru, eriti kui tema lähenemine töötab. Oma esimest müüki tegevale inimesele pressiks ma standardset protseduuri söögi alla ja söögi peale. Saab põhitõed selgeks, võib katsetama hakata.
– Meil on vist erinevad kogemused kvaliteedijuhtimise ja standarditega üldisemalt. Ma olen ise n.ö. evangelist ning olen ikka suhteliselt õpiku järgi asju teinud ja katsetanud. Demotiveerivat mõju neis 3’s meeskonnas (30+ inimest), kus olen neid põhimõtteid, sh standardiseeritud tööd, pole siiamaani täheldanud. Õigupoolest on õnnestunud üks totaalselt demotiveeritud meeskonnale turn-around teha, kusjuures üks osa sellest oli detailsem standardiseerimine. Ehk siis ma ei pajata õpikutarkust vaid oma isiklikku kogemust.
– Kvaliteedijuhtimine pole lahendus igale probleemile, kuid demotiveerimise juurpõhjusena ma seda välja ei tooks. Pigem sõltub kasutajast.
Kaarel(Quote)
Muuseas. Ma võin ka oma reputatsiooni tulejoonele panna – kui sul on mõni väljakutse anda, siis võib ju proovida kvaliteedijuhtimise lähenemise ja tööriistadega seda lahendada. Kui ma peaksin kedagi protsessi käigus demotiveerima, siis viin isiklikult rahva lõbustusparki 🙂
Kaarel(Quote)
Kui soovid sellel teemal väljakutset, siis proovi mõni keeruline olukord lahendada ILMA kvaliteedijuhtimise (vm kontseptsiooni) tööriistu kasutamata. Vihjed eelmises kommentaaris.
Veigo(Quote)
Sa oled põhimõtteliselt kontseptsioonide vastu?
Mul pole midagi ise nuputamise vastu. Siiamaani on lihtsalt tulemused olnud kesisemad ning nõudnud rohkem aega kui mõne struktureeritud lähenemise kasutamine. Iga probleemi ka kvaliteedijuhtimise tööriistadega lahendada saa. Samas neid, mida saab, peaks.
EDIT: Pidasid sa Gary Hameli HBR’i artiklit silmas oma vastusega? Et üldse mitte juhtida?
Kaarel(Quote)
Mis kontseptsiooni töölt koju liikumiseks kasutad? Aga mis kontseptsiooni järgi näiteks magama lähed või minugipoolest, pubis õlut võtad?
Juhtimiskontseptsioone on vaja siis, kui asi on mingil moel ebaloomulik. Loomuliku tegevuse puhul sujuvad asjad märkamatult ise paika. See ei tähenda, et probleeme ei tekiks, aga probleemid ei seisne inimeste painutamise mingite protseduurireeglite kohaselt.
Veigo(Quote)
Sõnasabast kinni võttes – töölt koju liikumiseks ei kasuta teadlikult ühtegi kontseptsiooni, küll on aga kodutee pikutd erinevatest kontseptsioonidest. Praeguse diskussiooni juures tooksin välja liikluseeskirjad ja -märgid. Ilma nendeta oleks kõvasti rohkem õnnetusi, mõtetuid vaidlusi, lõhkumist ja parandamist. Päris 1:1 kvaliteedijuhtimisele ja standardiseerimisele.
Kui mingi asi on viletsalt reguleeritud, siis inimesed ignoreerivad reegleid. Sa võid panna politsei trahviraha korjama aga võid ka regulatsiooni ümber teha. Mis parasjagu õigem on, sõltub mustmiljon erinevast kaalutlusest, tihitpeale on regulatsiooni lihtsam ümber teha. Ma siiski ei usu, et keegi liikluseeskirju demotiveerivaks arvaks.
Kontseptsioonide kasutamisega on nagu on. Ma võin proovida ju loomulikul teel naela seina lüüa, kuid vähem valus on haamrit kasutada. Võib-olla enne sobiliku haamri kasutamist ma kasutan valet tööriista või kasutan õiget tööriista valesti. Siis tekivad veidrad tulemused. Aga pikapeale võid teatud vilumuse haamri kasutamises omandada ning sellega võib igasuguseid põnevaid asju teha.
Kaarel(Quote)