Tööd mulle mitte pakkuda, aktsepteerin ainult väljakutseid.
Sedakorda mitte jaanipäeva vaimus, vaid ikkagi kvaliteedijuhtimise juurde jäädes. Igatahes selline pähkel sattus ette.
Pareto diagramm ei too välja ühtegi kergelt hinnatavat mustrit – asi pole kinni inimestes (enam-vähem kõik on võrdsel määral eksinud), toote eriomadustes ega milleski muus, mis oleks lihtne hinnata. Vea esinemissagedus on naeruväärselt madal – 1 tegelane eksib korra 6 kuu jooksul ning tervikuna moodustab praak KÕVASTI alla 1 promilli kogutoodangust. Suure tõenäosusega piisab vea tekitamiseks mingist tegevusest, mis võtab kõigest maksimaalselt 5-6 sekundit aega.
Välistatud on, et seda probleemi saaks lahendada kontrolli suurendamisega – tavaline kontroll nii harvaesinevaid asju kätte ei saa. Välistatud on ka vaatlus – tõenäosus vea tegemisele peale sattuda on naeruväärne. Insener-tehniline lahendus on NAERUVÄÄRSELT kallis ning selle töökindlus on kõike muud kui garanteeritud. Viga tuleb siiski leida ja korrigeerida.
Tegevuskava, mis mul praegu meelen mõlgub:
- minna ja vaadata protsessi, et tekitada hüpoteese mis võiks teoreetiliselt valesti minna. Küllaltki suur tõenäosus, et ma midagi erilist nii ei avasta aga proovima peab.
- võtta meeskond kokku ja küsida, mis nende hüpoteesid on,
- võtta iga hüpoteesi vaikimisi tõestatuna ning lasta meeskonnal vastumeetmed välja nuputada.
Sisuliselt puudub variant, kus meeskond probleemi lahendamisest kõrvale jääb, sest nad teavad kõige paremini kuidas asjad tegelikult juhtuvad. Teoreetiliselt võiks ju uurida, mida kuue sigma mehed asjast arvavad, kuid ma ei kujuta ette kuidas statistiliste meetoditega midagi kiiremini või paremini teha saaks. Asi võib ka minu piiratuses kinni olla. Igatahes.
Edu saadab siis, kui suudame defineerida käitumise, mis viga põhjustab. Loomulikult peame seejärel sellest käitumisharjumusest lahti saama või seda muutma. Laserina fokusseerimise asemel peab aga lihtsalt palju muda õhku viskama ja lootma, et midagi jääb laudaseina külge kinni. Loterii-allegrii.