Kvaliteedijuhtimine ja ka “lean” tootmise filosoofia on natukese sarnase ajalooga – teooria/filosoofia nuputasid välja ameeriklased (W.Deming, W.Shewhart, H.Ford), kuid Ameerikamaal rakendamisega kuigi kaugele ei jõudnud. Nende ideed rakendati ning arendati edasi Jaapanis peale mida jõudis see läbi jaapanlaste ekspordiedu Ameerikasse tagasi.
Miks ei õnnestunud ameeriklastel endil neid ideid ellu viia?
Lapates iidseid ürikuid sattus üks õhtu kätte miski report, mis siis on üles tähendatud Kaoru Ishikawa poolt. Dateeritud aasta 1986 novembrikuusse. Tähelepanuväärne.
Arutledes kvaliteedijuhtimissüsteemide rakendamise erinevuste üle läänes ja Jaapanis, defineeris prof. Ishikawa 14 peamist erinevust kahe kultuuri ettevõtete vahel:
- Ameerikas ja Lääne-Euroopas on põhirõhk professionaalsetel ning sügavalt spetsialiseerunud kvaliteedi asjapulkadel, kes peavad süsteemi üleval hoidma. Jaapanis on kõik mängus ja peavad oma osa andma.
- Ametiühingud on läänes erialapõhised, Jaapanis ettevõtte põhised.
- Ülikoolilõpetajate rõhutatud elitaarsus ning “klassiteadlikkus”.
- Taylorismi domineerimine läänes.
- Läänes on väga levinud tulemustasu süsteemid.
- Jaapani tava luua pikaajalisi töösuhteid vs koondamised ja kõrge personalivoolavus läänes.
- Jaapanis on “vertikaalne” ühiskond.
- Religiooni erinevused – Kristlus vs Budism. Hea ja halb vs Inimloomuse aktsepteerimine.
- Ok see on ebatavaline märkus – keerulisem kirjakeel. Hieroglüüfid sunnivad rohkem pingutama ning see põhjustab ka suuremat huvi õppimise vastu.
- Kvaliteediohjamise meetodite kohustuslik õpetamine Jaapanis vs vabatahtlik koolitus läänes.
- Homogeenne rahvastik Jaapanis vs multi-kulti Ameerikas.
- Suhted tarnijatega. Lääs kipub oma allhankijaid kohtlema kui vaenlasi, mitte liitlasi.
- Lühiajalise kasumi tagaajamine läänes.
- Valitsuse roll Jaapanis – ei kontrollita, vaid stimuleeritakse, vabaturg.
Ishikawa on teemat edasi lahates küllaltki mõistlik – ta ütleb üsna selgelt välja, et eesmärk ei ole teha nii nagu jaapanlased. Seda küll võib, sest inimloomus on igal pool täpselt ühesugune, kuid see pole ka oluline. Ma siinkohal jätaks prof Ishikawa ja mõtiskleks korraks Eesti olude peale. Kõiki punkte kommenteerida pole mõtet, sest need pole Eesti ühiskonnas relevantsed teemad – a’la ametiühingud.
Mis me Eestis näeme?
Kui lasta pilgul korraks tekstist üle, siis on küllaltki selge, kuhupoole meite õitsval Eestimaal kaldutakse. Lääne kultuuriruumis me asume ja vastavalt ka toimetame. Kohati tekitab tõesti kvaliteedijuhtimise rakendamine Eestis kuubiku pressimist läbi ümmarguse augu. Tasub seda teha?
On kohti, kus see surumine mulle väga ei istu. Kui me näiteks räägime ISO 9001 standardile vastava kvaliteedijuhtimissüsteemi olemasolu nõudmist erinevatel hangetel, siis mulle tundub, et see teeb rohkem kasu kui kahju.
Lõpptulemusena produtseeritakse mingeid dokumente, et sertifikaat kätte saada ning resultaadil on kvaliteedijuhtimise põhimõtetega samapalju pistmist kui lehmal piimaautoga. Lisaks veel naeruväärsed väited a’la “see ISO-värk on mingi nõme euroliidu nõue, oli meil seda bürokraatiat nüüd vaja.” Võimalik, et mõni jõuab niimoodi pikapeale asja tuumani ka, kuid vahest tundub selline nõudmine terve ürituse devalveerimisena.
Täitsa oma ja eestimaine kvaliteediohje filosoofia?
Milline on rehepapi kvaliteedijuhtimissüsteem? Milline näeb välja pastelde ja leivamärsiga keskkonnajuhtimise süsteem?
Ma isegi ei ürita sellele vastust anda – niipalju on selge, et päris jaapanlaste moodi pole mõtet pressida. Samas ignoreerida seda teemat ka ei saa – potentsiaalsed kasud on liiga suured. Või mis sina arvad?