Igal probleemil on olemas insener-tehniline lahendus. Vähemalt nii võiks arvata, kui uskuda erinevaid automatiseerimise seadmeid ja -tarkvara müüvaid inimesi. Maailm igatahes paistab seda igati heaks kiitvat lugedes Äripäeva Tööstusuudistes läbimurretest tootlikkuse alal. Kuidas tegelikult asjad on?
Automatiseerimine
Mida ma üldse automatiseerimise all silmas pean? Loomulikult on siinkohal lihtsamad tööd, mida on võimalik teha masinate-robotitega-tarkvaraga. Ideeks on panna masinad-seadmed või arvutid tegema töötaja eest rutiinseid tegevusi.
Automatiseerimine on saanud peaaegu müstilise aura – uus ägedam masin või programmijupp on innovatsioon ja innovatsioon omakorda on über alles ja parim asi maailmas.
Mingi osa on siin tõde ka loomulikult sees. Tehniliste vahenditega on võimalik tõsta tootlikkust, kuid asi pole alati nii lihtne ning automatiseerimine ei tähenda alati efektiivsuse kasvu.
Automatiseerimise pahupool
Mul on endal kogemus tootmisettevõttest, kus automatiseeritud üksuse efektiivsus oli “käsitööga” üksusest 30% viletsam. Efektiivsus siinkohal siis toodangut kulutatud ajaühiku kohta. Automaatliin lisas iseenda teenindamiseks töökohti (13-15% töötajaskonnast) ning jaotas töötajad mitu korda suuremale maa-alale. See omakorda raskendas kommunikatsiooni ning pikendas liikumisteid mitmekümnekordselt. Automatiseeritus suurendas veel varuosade ladu, hoolduseks vajalikke teenuseid-oskusteavet. Automatiseerimine tekitas probleemi, mida varem ei tuntud – tööseisakud. Kuivõrd asja alla oli aga kõvasti raha maetud, siis esitleti seda kui läbimurret ning töövõitu.
Jeffrey Liker toob selles artiklis Toyota ja automatiseerimise suhetes välja veel mõningaid aspekte, miks automatiseerimine pole alati slam-dunk võit:
- Töölised on paindlikumad. Töölistele on võimalik õpetada uusi tööprotseduure märksa kiiremini ning neid ümber paigutada vastavalt turunõudluse muutumisele. Masinatega on asi keerulisem. Kuigi kasutatakse kohandatavaid platvorme ja mooduleid on paindlikkusel tehniliste vahenditega omad piirid ees ning inimesele järgi ei jõua see peaaegu kunagi.
- Töölised omavad potentsiaali su protsesse arendada. Raud on loll. Raud teeb seda, mida talle on öeldud. Ei ühtegi parendusettepanekut, ei ühtegi originaalset mõtet, asi toimib algoritmi järgi. Kui sa disainifaasis mingi jamaga hakkama said, siis on see nüüd sul raua või tarkvara kujuna olemas ning pead õppima sellega elama ning oma protsesse ja protseduure vastavalt kujundama.
- Tööstusseadmed toovad kaasa püsikulud. Töötajad on ka selles mõttes “paindlikumad”, et nõudlusšokkidele reageerimisel on märksa kergem loobuda liigsest tööjõust kui liigsetest seadmetest.
Ära automatiseeri, lihtsusta
Tobedast automatiseerimisest on välja kasvanud üks radikaalsemaid protsessijuhtimise koolkondi – äriprotsesside ümberkorraldamine (business process reengineering ehk BPR). Teema sai ise maru kuulsaks eelmise sajandi 90’ndatel Michael Hammeri ja James Champy poolt. Radikaalselt vastanduti kvaliteedijuhtimisele ja kaizen’i rahulikus tempos parendamisele.
BPR’i lähtekoht on, et enamus protsesse on lootusetult ebaefektiivsed – olgu siis mingitel veidratel ajaloolistel põhjustel või muutunud väliskeskkonna tõttu. Kvaliteedijuhtimise PDCA-kaizen lähenemine aga ei sobi, sellepärast et võtab hirmus palju aega ning ei suudaks kunagi olla piisav kogu jama lahendamiseks.
Olgu kuidas on, 20 aastat hiljem võib teadusartiklite andmebaasidest aga leida üksnes artikleid stiilis “miks-90%-BPR-initsiatiividest-läbi-kukub”. Peamise murekohana tuuakse välja see, et BPR ei arvesta sellega mismoodi asi on kunagi toiminud. Selle tagajärjena kiputi laps koos vanniveega viskama või siis ei saadud töötajate toetust muudatustele.
Sa oleks õnnelik, kui mingi tüüp ühel päeval teataks, et kõik mida siiamaani oled teinud on jama ning tal on hoopis parem moodus asjade tegemiseks?
See ei tähenda siiski, et Hammer’il üldse õigus polnud.
Võluvõti edukaks automatiseerimiseks
Mul ei ole mingit võluvõtit.
Tõtt öelda olen ma sellega samapalju pange pannud kui ükskõik kes teine. Edukal automatiseerimisel, mis sulle ka tegelikult mingi efektiivsuse kasvu annab, on mustmiljon eeldust. Nendele eeldustele edukalt pihta saamine on aga päris keeruline.
Niisiis järgmine kord, kui keegi tuleb sulle mingit põnevat vidinat müüma, mis su elu miljon korda kergemaks teeb, mõtle rahulikult järele mis täpsemalt sul kahe silma vahele jääb.
Kui peaks keegi su ees kelkima hakkama, kui palju automatiseerimine nende elu paremaks on teinud, siis on omal kohal küsimus – kui palju ja kuidas te seda mõõtsite. Mitte kiusamiseks vaid mõistmaks kas nendelt on midagi õppida või ollakse lihtsalt oma ostu üle rõõmsad.