Annan sulle küllatki lihta rusikareegli töötajate käitumise muutmiseks. Olgu siis eesmärgiks ohutusnõuete täitmine, kiirem töötamine, õigeks ajaks tööle jõudmine või mis iganes.
Oled valmis? Tulistan.
4 korda kiida, 1 kord laida. Täpselt selline peaks olema positiivse kinnituse ja karistuste vahekord. Positiivne kinnitus ei pea olema vimplite ja rändkarikate kujul, piisab ka mokaotsast öeldud “sa tegid nagu ma palusin, aitäh”. Samamoodi ei pea karistus olema mingi hukkamise moodi tegevus, piisab ühest õigel ajal ja õiges kohas öeldud lausest.
Miks mitte koguaeg tõreleda?
Kui sa tõreled kogu aeg, siis inimesed harjuvad sellega ära. Et saada tähelepanu, pead tõstma panuseid. Hakkad karjuma inimeste peale või lased käiku seadusega ettenähtud distsiplinaarsed meetodid. Ka sellega harjutakse. Sellest võib isegi rahvussport saada – vaatame, kas suudame bossi närvi ajada.
Varem või hiljem jõuad punkti, kus keegi peab oma tööst ilma jääma. Loomulik areng? Võib-olla, kuid see on organisatsiooni jaoks alati väga kallis. Personalijuhid hindavad ühe töötaja väljavahetamise kuludeks tema 1 aasta palka. Eesti mediaanpalga juures on see kuskil ~8000 eurot. Vahetada välja terve meeskond? Ära ole naeruväärne.
Oma kogemusest võin muuseas öelda, et personalijuhtide hinnang on enam-vähem täpne. Vahest rohkem, vahest vähem, sõltub situatsioonist.
Siiski, miks see reegel tegelikult nii hästi toimib?
Saladus on kontrastsuses. Kui üldine foon on pigem usalduslik ja positiivne, siis mõjub üks noomitus või tähelepanu juhtimine …. üldisest foonist väga erinevalt.
Sa ei ole õel norija ja tropp viriseja, vaid ülemus kes reaalselt proovib asju paremaks teha. Toetab arengut ja juhib tähelepanu puudustele. Ei õienda lihtsalt sellepärast, et kodus on asjad valesti vmt.
Ära jääb tüüpiline vastuseis igasugustele uutele nõudmistele, autoriteedile väljakutse esitamine. Ära jääb tahete võitlus, mis lõppeb mõlemapoolse kaotusega – üks jääb tööst ilma ja teine hoiab uue töötaja otsimiseks ning väljaõpetamiseks vajaliku raha kokku.
Kas sellest piisab tootlikusse tõstmiseks?
Töötajate individuaalse tootlikkuse tõstmine on oluline ja sa pead seda tegema. Üksi sellest jääb maailmatasemel operatsioonide ülesehitamiseks siiski väheks – selleks peaksid sa uurima lähemalt “lean” juhtimise tööriistu.
Millele sina kõige paremini reageerid?
Kaarel, Suurbritannia teadlased ei pruugi sinu teooriaga nõus olla 😉
Loe seda artiklit, mis ka ehk selle teemaga haakub: http://www.novaator.ee/ET/inimene/tulemustasu_ei_pane_paremini_toole_trahv_kull/
Janek(Quote)
Tulemuspalk on tegelikult suhteliselt mõtetu. Organisatsiooni tootlikkuse tõstmisele ta üldjuhul väga palju kaasa ei aita. Sa võid ju inimesed panna kiiresti jooksma, kuid kui nad jooksevad vales suunas, ringiratast või üldse sihitult on see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Ma isegi kirjutasin sellest kunagi ammu: http://goo.gl/cG6k8
Ega hea sõnaga ka lõpmatuseni rallit ei sõida. See 4:1 reegel aitab korrigeerida väiksemaid “käitumishälbeid”. Samas kui seda 1-2 aastat järjepanu kasutada, siis see töötab. Positiivsetele kommentaaridele erilist reaktsiooni ei tule, kuid ühel hetkel piisab väga vaikselt öeldud, ka ainult kergelt negatiivse tooniga lausest, et muuta inimese käitumist.
Asja ilu on veel selles, et see näeb lihtne ja elegantne välja.
Kaarel(Quote)
Aastal 1994 töötasin ma ühel suvel ehituse peal. Meie meister oli üsna karm tüüp ja eriti seal mingisugust kiitust ei tulnud. Kui keegi vanematest olijatest tema käest küsis, et “Miks sa meid kunagi ei kiida”, siis ütles ta midagi taolist:
“Inimesi tuleb kiita selle eest, kui nad teevad midagi rohkem või teevad midagi paremini kui neil oodatakse. Kui ma kogu aeg kiidaksin inimest selle eest, mida ta tegelikult tegema on palgatud, siis ma devalveeriksin kiituse väärtust. Eriti, kui tea sealjuures mitte millegi erilisega silma ei paista vaid teeb just seda, mida ma temal ootan”
Üsna tore mõttetera mu arust 🙂
Janek(Quote)
Tegelikult – mis iganes sinu jaoks töötab ei saa olla vale. 🙂 Ma lihtsalt usun, et 4:1 on töötab paremini, mitte et teised lähenemised ei töötaks.
Ma usun, et samal kontrastsuse printsiibil selliste meeste kiitus on ka kõvema kaaluga ja võib samamoodi käitumist muuta. Meenub üks oma ülemus, kes peale 3 aastast tihedat koostööd mainis mokaotsast, et “Sa Krinal polegi täielik idioot”. Selle mehe poolt tundus see väga kõva komplimendina, kuigi ma sellist lähenemist kellegile ei soovitaks.
Kaarel(Quote)
Ehhh, ega ma ei räägi, et kiitma ei pea 😀 Lihtsalt kummastav tundub see valem olevat.
Muuseas, Randy Pausch on oma maailmakuulsas “Last Lecture” videos rääkinud loo, kuidas peale ühte rasket jalgpallitrenni küsis tema käest abitreener “Kas treener oli täna karm?” ja kui Randy vastas “jah”, siis abitreener ütles “See on hea – järelikult ta hoolib. Kui keegi sind enam kritiseerida ka ei viitsi, siis see on halb. See tähendab, et nad on loobunud!” 😉
Kui huvi peaks pakkuma, siis selle videoloengu täis mahus leiad siit: http://www.avalikesinemine.net/last-
Janek(Quote)
Väga lahe loeng oli.
Ma vist saan ka aru, mis sinu jaoks selle kummaliseks teeb. Ma ei soovita mingit distsiplinaarset käitumist – iga 4 tänukirja kohta 1 rahatrahv. Tegemist on pigem loomuliku suhtlemisega, mitte piduliku-mittepiduliku protseduuriga. 1-2 lauset õigel ajal õiges kohas, rõhuasetusega märka ka positiivset, mida sa kinnistada tahad.
Ära igat lihtsaimat ja elementraarsemat asja rõhuta, sa ei tohiks ka kunstlik välja näha. Samas kui võtta harjumuseks otsida keskkonnast nii seda mida tahad säilitada, kui ka seda, mida tahad muuta, siis see suhe peab paika. Sa pead lihtsalt oma “tahtmiseid” kommunikeerima.
Sa ei pea seda ka iga päev tegema. See on eriti oluline suuremate muudatuste läbiviimisel. Siis tiksu muudatuste juures ja suhtle tihedamalt. Mingi rutiini perioodil see nii oluline ei ole.
Jalgpalli treeneri kohta – mul oli sarnane ujumistreener ja ma olen talle väga tänulik. See aga ei tähenda, et ta oleks minust parima kätte saanud. Samas õppimise situatsioonid juba iseenesest dikteerivad selle, et korrigeerimist e. negatiivset tagasisidet tuleb alguses rohkem.
Kaarel(Quote)
Ma siiski küsin üle ka – miks see reegel kummastav on?
Kaarel(Quote)
Ahhaaa, nonäed- nüüd on juba selgem see värk. Mulle oligi kummastav see, et justkui peaks keegi arvestust pidama teemal “Kolm korda olen kiitnud, üks veel minna enne kui kriitikat saan teha” Aga ise loll, ei saanud kohe aru. 😉
Õige on muidugi, et kiitma peab. Laitma ka. Kuidagi aga olen ma tähele pannud, et meie maal on kombeks seda teha stiilis “Kiitus mokaotsast (kui sedagi) laitus seljataga ussitades”
Teema laienduseks selline näide veel:
Kunagi CV-Onlines töötades oli seal valdav just selline tegevus. Ühel hetkel võeti sinna isegi tööle KIRVES, keda Aavo Kokk oma artiklis kenasti kirjeldanud on. Leiad selle siit: http://www.epl.ee/artikkel/446510
Kirves lasigi terve müügitiimi lahti, kellelegi seal väga midagi põhjendamata. Kaevati kohtusse ka, aga see oli “loomulik kadu”. Kui töö tehtud, siis anti ka Kirvele endale kinga. See oli talle üllatuseks 😉
Ja siis need 4-kuised katseajad, mille lõpus öeldakse inimesele “Kahjuks me sinuga lepingut ei pikenda”. Tööline küsib “Aga mida ma valesti tegin?”. Sis tuuakse välja rida asju… Jama aga, et keegi talle sellest varem ei rääkinud ja tööline arvaski, et see mida teeb, on õige 😀
Janek(Quote)
Ma olen kusjuures ise saanud lähteülesandeks “kirvest teha”. Tagnatjärele tarkusena – selliseid lähteülesandeid andvate ülemuste juures pikka pidu pole, vahet siis pole mida sa teed või ei tee.
Kusjuures ma pean kirve tegemist suhteliselt mõtetuks. Mulle tundub, et see on nagu rusikaga virutamine – mõistus enam ei võta, siis hakatakse füüsilist jõudu rakendama.
Kaarel(Quote)